Lood ja legendid aaloest

LOOD JA LEGENDID
Aegade jooksul on paljud tsivilisatsioonid ja kultuurid aaloest lugu pidanud. See on pälvinud jumaliku taime nime.
Maailma eri paigus iidsetest aegadest kasutusel olnud aaloel on palju kujundlikke nimetusi - aafriklased on seda kutsunud "kõrbeliiliaks", India elanikud "taevakepikeseks", egiptlased "surematuse taimeks", Ayurveda iidetes kirjutistes nimetatakse aaloed "vaikseks tervendajaks", Lõuna-Ameerikas oli aaloe kohta kasutusel nimetus "taevalik arst", vanas Hiinas aga "harmooniline tervendaja". Jamaikal nimetatakse teda "singel bible", Malaisial "lydia byah" ehk ämmakeeleks. Jaapanikeelne nimetus "isha-irasu" tähendab "arsti pole vaja".

Hiina vanim farmakopöa Pen Tsao annab tunnistust, et hiina arstid hindasid aaloed põletuste ja nahakahjustuste ravimina.

Üks esimesi jäädvustusi aaloe raviotstarbelise kasutuse kohta pärineb sumeri savitahvlitelt, mis on kirja pandud 2100 a eKr kiilkirjas.

India ayurveda meditsiin hindab aaloed väga kõrgelt. Seda peetakse pühaks taimeks. See sümboliseerib taassündi ja igavikku.

Egiptuse legendi järgi saavutas Kleopatra oma silmade ja näo sära tänu aaloetilkadele. Tema igapäevaste iluprotseduuride hulka oli legendi järgi kuulunud naha masseerimine aaloemahlaga.

Vana-Egiptuses kinkis aaloe "veri" ilu, tervise ja igavikulisuse. Palsameerimisrituaalis kasutatud aaloe saatis vaaraosid teispoolses elus. Aaloetaimed piirasid püramiidide juurde viivaid teid ning uskumuste kohaselt aitasid need surnud vaaraol jõuda oma uude kuningriiki. Kui aaloe hakkas õitsema, tähendas see, et vaarao jõudis teisele kaldale.

Araablased olid ühed esimestest, kes õppisid 600 a eKr geeli mahlast eraldama. Nad hõõrusid paljaste jalgadega aaloelehti ja panid saadud massi kitsenahast kottidesse. Massi kuivatati päikesepaistel ja peenestati pulbriks. Seda pulbrit kasutati kõige enam kõhulahtistina.

Legendi järgi veenis Kreeka filosoof Aristoteles umbes 330 a eKr Aleksander Suurt vallutama Sokotra saare Jeemenis, et saada ligipääs aaloeistandustele ja varustada lahingutes vigastada saanud sõdureid. Nii veetigi sõjaretkedel vankritesse istutatud aaloetaimi kaasa. Aleksander Suure sõjavägi paranes kiiresti lahinguhaavadest, nõnda et tema sõjamehi peeti haavamatuteks.

Iidsed kreeklased segasid aaloed mee ja roosiessentsiga, et peita selle mõrkjust.

Ristiretkede ajal oli palmiveinist, aaloegeelist ja kanepist koosnev "Jeruusalemma eliksiir" templirüütlite seas populaarne jook, mida peetakse templirüütlite pikaealisuse saladuseks.

Christopher Columbus ütles: "On olemas neli inimesele asendamatult vajalikku taime: rukis, viinamari, oliiv ja aaloe. Esimene toidab inimest, teine tugevdab tema vaimu, kolmas loob tasakaalu ning neljas ravib teda."

Tuntud India poliitik Mahatma Gandhi (1869-1948) ütles: "Küsid minu käest, millised salapärased jõud aitavad mul vastu pidada pikkadel paastuperioodidel. Noh, nendeks on minu vankumatu usk Jumalasse, tervislikud eluviisid ja aaloe, mille väärtus selgus mulle 1800-ndate lõpul Lõuna-Aafrikas elades."

Filosoof Roger Bacon (1212-1292) on öelnud: "Tahad elada sama kaua kui Noa? Joo siis iga päev aaloemahla!"

 

Mahlast rääkides - neid on Aaloesahvril pakkuda nelja erinevat mekki. Valiku leiab siit.